Peamine

Tagasi

Vladimir Putini artikkel „Olla avatud, minevikule vaatamata“

Venemaa Presidendi artikkel on avaldatud Saksa nädalalehes Die Zeit ning see on kirjutatud Suure Isamaasõja alguse 80. aastapäeva puhul.

22. juuni 2021

Olla avatud, minevikule vaatamata

22. juunil 1941. aastal, täpselt 80 aasta tagasi, ründasid natsid, olles eelnevalt vallutanud praktiliselt kogu Euroopa, Nõukogude Liidu. Nõukogude rahva jaoks algas Suur Isamaasõda – kõige verisem sõda meie maa ajaloos. Kümned miljonid inimesed hukkusid, majanduslik võimekus ja kultuuripärand kandsid hiiglaslikke kahjusid.

Oleme uhked Punaarmee kangelaste ja tagala töötajate mehisuse ja kindlameelsuse  üle, kes mitte ainult kaitsesid isamaa sõltumatuse ja au, vaid ka päästsid Euroopa ja kogu maailma orjastamisest. Ja kes ka ei üritaks nüüd ajaloo lehekülgi ümber kirjutada, on tõde see, et nõukogude sõjamees ei astunud Saksamaa pinnale selleks, et sakslastele kätte maksta, vaid läks sinna vabastaja ülla ja suure missiooniga. Meie jaoks on natsismi vastu võidelnud kangelaste mälestus püha. Meenutame tänutundega Hitleri-vastasesse koalitsiooni kuulunud liitlasi, vastupanuliikumise liikmeid, Saksa antifašiste, kes aitasid ühisele võidule lähemale jõuda.

Maailmasõja õudusi läbi elanud Euroopa rahvad suutsid siiski võõrandumisest üle saada, saavutada vastastikuse usalduse ning austuse ja võtta kursi integratsioonile, et tõmmata joon Euroopa eelmise sajandi esimese poole tragöödiale lõplikult alla.

Tahaksin eriti rõhutada seda, et niisuguse Euroopa kujunemisel mängis erakordselt suurt rolli meie rahva ja praeguseks ühinenud Saksamaal elavate lääne- ja ida-sakslaste vaheline ajalooline leppimine.

Soovin meelde tuletada ka seda, et just Saksa ettevõtjatest said sõjajärgsel ajal meie riigi esimesed koostööpioneerid.

1970. aastal sõlmiti NSVL ja Lääne-Saksamaa vahel „sajandi tehing“, mis hõlmas pikaajalisi maagaasi tarneid Euroopasse, see pani aluse vastastikusele konstruktiivsele sõltuvusele ja oli lähtekohaks paljudele järgnevatele grandioossetele projektidele, muuhulgas ka Nord Streami gaasijuhtme ehitamisele.

Me lootsime, et külma sõja lõppemisest saab Euroopa jaoks ühine võit. Tundus, et veel veidi ja Charles de Gaulle'i unistus ühtsest kontinendist, isegi mitte geograafilises „Atlandist Uuralini“, vaid kultuurilises, tsivilisatsioonilises – Lissabonist Vladivostokini – mõttes, saabki teoks.

Just sellest loogikast – Suur-Euroopa ülesehitamise loogikast – lähtudes, mis ühendab ühised väärtused ja huvid, püüdis Venemaa arendada oma suhteid eurooplastega. Nii meie kui Euroopa Liit oleme sellel teel palju ära teinud.

Kuid võimust võttis teistsugune lähenemine. See põhines Põhja-Atlandi alliansi laienemisel, mis omakorda kujutas endast külma sõja jäänukit. Loodud oli see ju just tolle ajastu vastuseisuks. 

Just NATO bloki laienemine itta, mis muide sai alguse sellest, et Nõukogude Liidu juhtkonda veendi faktiliselt kiitma heaks ühinenud Saksamaa NATO liikmesust, sai vastastikuse usaldamatuse kiire kasvu peamiseks põhjuseks Euroopas. Toonased suulised lubadused, et „see pole suunatud teie vastu“ või „bloki piirid teile lähemale ei tule“ unustati kiirelt. Aga pretsedent oli loodud.

Nii on alates 1999. aastast toimunud veel viis NATO laienemise lainet. Organisatsiooniga on liitunud 14 uut liiget, sealhulgas endised Nõukogude Liidu vabariigid, mis faktiliselt välistab lootuse ühtsest eraldusjoonteta kontinendist.

Muide, selle eest hoiatas 1980. aastate keskel üks Saksa sotsiaaldemokraatide juhte Egon Bahr, kes tegi ettepaneku ehitada pärast Saksamaa ühinemist kogu Euroopa julgeolekusüsteem kardinaalselt ümber ja teha seda nii Nõukogude Liidu kui ka USA osalusel. Kuid mitte keegi NSV Liidus, Ameerika Ühendriikides ega ka Euroopas ei tahtnud tookord teda kuulda võtta.

Lisaks sellele olid paljud riigid seatud kunstliku valiku ette – kas liikuda edasi koos kollektiivse Läänega või koos Venemaaga. Faktiliselt oli tegemist ultimaatumiga. Milliste tagajärgedeni on viinud niisugune agressiivne poliitika, näeme Ukraina 2014. aasta tragöödia näitel. Euroopa toetas aktiivselt põhiseadusevastast relvastatud riigipööret Ukrainas. Sellest sai kõik alguse. Milleks seda vaja oli? Ametis olev president Janukovitš oli selleks ajaks juba kõigi opositsiooni nõudmistega nõustunud. Miks korraldas USA riigipöörde ja miks toetasid seda tahtetult Euroopa riigid seda vastu tahtmist, provotseerides sellega lõhestuse Ukrainas ning Krimmi väljaastumise Ukraina koosseisust?

Praeguseks on Euroopa julgeolekusüsteem tugevalt degradeerunud. Pinged kasvavad, uue võidurelvastumise risk on reaalsuseks saamas. Me laseme käest tohutud võimalused, mida koostöö meile annab, liiatigi, et see on sedavõrd tähtis just praegu, mil me kõik seisame silmitsi ühiste väljakutsetega – pandeemia ja selle raskete sotsiaalmajanduslike tagajärgedega.

Miks nii juhtub? Ja eelkõige, milliseid järeldusi peame koos tegema? Missuguseid ajaloo õppetunde meenutama? Minu arvates kinnitab kogu Suur-Euroopa sõjajärgne ajalugu seda, et meie ühise kontinendi heaolu ja julgeolek on võimalikud vaid kõigi riikide, sealhulgas Venemaa, ühiste jõupingutuste abil. Sest Venemaa on üks suuremaid Euroopa riike. Ning me tunnetame oma lahutamatut kultuurilist ja ajaloolist sidet Euroopaga.

Me oleme avatud ausale ja konstruktiivsele koostööle. Seda kinnitab ka meie idee luua ühtne koostöö ja julgeolekuruum Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini, mis hõlmaks endas erinevaid integratsiooniformaate, muuhulgas Euroopa Liitu ja Euraasia Majandusühendust.

Tahaksin veekord rõhutada: Venemaa pooldab kõikehõlmavat partnerlust Euroopaga.

Meil on palju vastastikku huvi pakkuvaid teemasid. Nendeks on julgeolek ja strateegiline stabiilsus, tervishoid ja haridus, digitaliseerimine, energeetika, kultuur, teadus ja tehnoloogiad, kliima- ja keskkonnaprobleemide lahendamine.

Maailm areneb dünaamiliselt, seisab silmitsi uute väljakutsete ja ohtudega. Ning me lihtsalt ei saa endale lubada mineviku arusaamatuste, ülekohtu, konfliktide ja vigade koorma kaasa tassimist.  Koorem, mis ei lase meil keskenduda aktuaalsete probleemide lahendamisele. Oleme veendunud, et meil kõigil tuleb neid vigu tunnistada ja parandada. Meie ühine ja vaieldamatu eesmärk on tagada kogu kontinendi julgeolek ilma eraldusjoonteta, ühine ruum võrdseks koostööks ja üldiseks arenguks Euroopa ja kogu maailma õitsengu nimel.